Psühholoog Ene Tenno-Sorainen: Teadmatus ja ebakindlus tuleviku suhtes võib põhjustada hirmu, kuid ükski kriis ei kesta lõputult, see on alguse ja lõpuga ajaperiood.

“Kriisid on inimkonda saatnud läbi ajaloo ja on mõneti elu loomulik osa. Iga inimene puutub elu jooksul kokku mitmete erinevate kriisidega, olgu siis isiklikul pinnal või laiemal tasandil. Kriis toob kaasa uued olukorrad ja vajaduse õppida toimetulekuks uusi oskusi. See nõuab pingutamist, kuid on teostatav,” ütleb City Tervisekliiniku psühholoog Ene Tenno-Sorainen, kes räägib, kuidas koroonakriis meid kõiki mõjutab.

Oleme jõudnud kriisi, kus ulatuslikult levinud COVID-19 viiruse pandeemia on ootamatult lühikese ajaga kaasa toonud olulised muutused inimeste töö- ja pere tavapärases elus. Vähemal või rohkemal määral tuleb iga kriis siiski ootamatusena. Inimeste reaktsioonid on erinevad. Kuidas nendega toime tulla?

On üsna loomulik, kui kujunenud kriisi mõju võidakse kogeda traumaatilisena. Lihtsustatult seletades ongi trauma psüühika normaalne vastus inimese poolt ebanormaalseks hinnatud sündmusele. Enesele ootamatult seistakse silmitisi niisuguste olukordadega, millega toimetulekuks ei piisa enam senistest igapäevastest oskustest, keegi ei tea täpselt, mis edasi saab ning see tekitab hirmu. Sellele järgnevad tavapärase emotsionaalse reaktsioonina stress, ohu- ja lootusetuse tunne.

Ootamatu ja traumeeriva sündmuse puhul muutub inimese käitumine astmeliselt. Esmalt tavaliset keeldutakse juhtunut uskumast, näiteks “see ei saa ometi tõsi olla”, misjärel võib kasvada ärevus ja isegi paanika. Inimene, kes on ärevuses, võib hakata käituma tavapärasest erineval viisil. Käepäraseks näiteks oli kriisi alguspäevil toimunud esmatarbe- ja toidukaupade kokkuostmine. Kolmanda astmena toimub olukorraga leppimine ja järgneb näiliselt normaalne käitumine, järgitakse juhiseid ja mõnikord võib inimesele tunduda, et ta teeb oma igapäevatoimetusi automaatselt. Olukorra pikema-ajalisel püsimajäämisel võib sagedamini hakata esineda ärrituvust, frustratsiooni ja isegi agressiivsust.

Missuguseid mõjusid kriisiolukorras elamine võib kaasa tuua vaimsele tervisele ?

Olukorras, kus harjumuspärane elukorraldus on segi paisatud võib teadmatus ja ebakindlus tuleviku suhtes põhjustada hirmu. Hirm omakorda pärsib toimetulekut uues olukorras ja suurendab stressi. Nii tekib omamoodi hirmu ja stressi “nõiaring”.

Paljudele inimestele võib toimetulek sellise olukorraga kujuneda tõsiseks väljakutseks, seetõttu on väga oluline pöörata füüsilise tervise kõrval tähelepanu ka vaimsele jaksamisele ning heaolule.

Inimeste võime taluda erinevaid olukordi ja nendega toimetulek on inimeseti erinev. Millest see sõltub?

See sõltub eelkõige inimese üldisest füüsilisest ja vaimsest tervisest, aga ka kriisikogemuse mõtestamisest ja sotsiaalsete suhetest. Kui inimesel on tugevad olulised grupid, kuhu ta kuulub, nagu perekond, töökaaslased, sõbrad, sugulased-siis on tema toimetulek tõenäoliselt parem.

Oma vaimse heaolu hoidmiseks on igalühel võimalik palju ise ära teha, sellega toetate kaudselt ka teisi. Ka siin kehtib paljukuuldud õpetus, et esimeses järjekorras tuleks aidata ennast, et seejärel saaks aidata teisi.

Meeleolu aitavad hoida ka rõõmu ja heaolu pakkuvate tegevuste etteplaneerimine. Nüüd, mil perega on võimalik rohkem kodus koos olla, võiks planeerida ühiseid tegevusi. Näiteks jalutuskäik õues, lauamängu mängimine, koos lugemine või filmi vaatamine. Pole tähtis, missugune tegevus valitakse, vaid oluline on koosolemine, mis erinevas vanuses lastele loob kindlus- ja turvatunnet, niisugune ühine ajaveetmine võib kujuneda päevasündmuseks, mida lapsed saavad juba hommikul rõõmuga ootama jääda.

Kindlasti tuleks päeva planeerida ka omaette olemise aeg. Selleks, et igaüks saaks pisut oma rahu ja ei tekiks arusaamatusi või tüli, on kõige lihtsam tee proovida sõlmida pere liikmete omavahelised kokkulepped, millal keegi midagi teeb.

Praegune kriis toob meist välja terve müriaadi hirmusid: hirm haiguse ees, hirm töökaotuse ees, hirm selle ees, et ei saa vähendatud palgaga hakkama, hirm vanemate pärast, kes on üksi isoleerituses, hirm, et lapsed jäävad õppimises lootusetult teistest maha, sest vanem ei jaksa piisavalt aidata. Mida teha?

Hirm on inimese loomulik ja väga vana reaktsioon teadmatusele ja tundmatule olukorrale. Kuna ka praegune kriisiolukord on uus ja sisaldab hulga teadmatust tuleviku suhtes, siis on väga loomulik, et võivad tekkida erinevad hirmud. Enamasti koosnevad hirmud korduvatest, erineval moel võimendatud negatiivsetest mõtetest, mis tihti algavad lihtsate sõnadega “Aga äkki…”.

Hirmudega toimetulekul on hea meeles pidada, et praeguses olukorras ei ole keegi päris üksi. Nendesamade teemadega ja lahenduste loomise nimel tegeletakse igapäevaselt kogu riigi ja maailma tasandil. Hirmu vähendamisele aitab kaasa teadmatuse vähendamine ja usaldusväärse info hankimine.

Viiruse ja haigusega seotud hirmu puhul võiks esimese sammuna leida usaldusväärseid infoallikaid, et saada tõestatud fakte COVID-19 viiruse kohta, näiteks Maailma Tervishoiu Organisatsiooni veebilehelt, Eesti Terviseameti veebilehelt ja veebilehelt kriis.ee

Tegelike faktide teadmine vähendab teadmatust ja ülemäärast hirmu.

Hirmu vähendamise teise sammuna võiks planeerida uudiste vaatamisise või lugemise aega ja võimalusel vähendada seda kuni ühele korrale päevas, näiteks viia end uudistega kurssi hommikuti. Üldjuhul ei kulge sündmused nii kiiresti, et päeva jooksul kõike olulist teada ei saaks. Ka on võimalik viirusest uudiseid lugedes oma tähelepanu ümber suunata ja keskenduda surnud inimeste numbri asemel haigusest paranenute numbritele.

Lisaks vähendab hirmu see, kui vähendada sotsiaalmeedias levivate negatiivse sisuga tekstide sihitult lugemist, ehk netis surfamist. Selle asemel võiks helistada või kirjutada lähedastele, sõpradele ning rääkida mõne usaldusväärse inimesega.

Hõivatud lapsevanemad leiavad lapse aja sisustamiseks võimalusi näiteks raamatukogude leheküljelt, kus sõbralikud raamatukogutöötajad loevad lastele raamatuid ette jne. Võimalusi uudse olukorraga toimetulekuks leidub mitmeid, julgustaksin neid endale sobivaid võimalusi leidma ja kasutama. (NUKU näitlejad kohtuvad lastega igal õhtul Facebookis, raamatukoguhoidjad loevad lastele ette jne)

Mõned hirmud saavad siiski ka tõeks — paljude jaoks saab reaalsuseks just töökaotus. Kuidas sellega toime tulla?

Elu on pidevas muutumises. Muutused toimusid ka enne kriisi ning jätkuvad peale kriisiolukorra lõppemist. Kuigi mõned muutused võivad olla ootamatud ning tuua kaasa ebamugavusi, siis toimunud muutuse positiivne külg võib esile tulla vahel alles tagasivaatavalt. Iga perioodi lõpp on uue algus ja seetõttu võiks ka praeguses olukorras keskenduda pigem uute võimaluste uurimisele. Miks mitte võttagi tööst väike paus, puhata ja mõelda uued võimalused läbi. Vajadusel võiks ka selles osas pöörduda nõustamiseks asjatundlike spetsialistide poole.

Ehk võibki siis vaadata olukorrale ka teisiti ja küsida, milleks see kriis meile hea on?

Praeguses kriisiolukorras on meie tavapärane elu pandud justkui stopi peale: lennukid ja laevad ei sõida, ühissõidukid on pooltühjad, poed, kohvikud ja restoranid suletud ning kultuuriüritusi ei toimu. Ühiskondlik ja üleüldine paus. Paljud endised käitumismustrid selle pausi ajal ei kehti.

Ühest küljest on tegemist seisakuga, aga teisest küljest sisaldab see olukord mitmeid uusi võimalusi. Näiteks annab võimaluse oma väärtushinnangute riiulis kevadpuhastust teha. Võib selguda, et mõned varem vajalikuna tundunud väärtused tunduvad nüüd kasutuna ja teised, millele suuremat tähtsust ei omistanudki, tunduvad täna hoopis olulisena. Muidugi soosib liikumispiirang ka kodu ja füüsilise lähiümbruse korrastamist.

Ka peresuhetele võib praegune olukord mõjuda hästi. Pereliikmed, kes toimetuste igapäevarattas varem vaevu kohtusid ja omavahel vähe suhtlesid, on nüüd äkki tihedasti koos. Kodus töötamise ja õppimise tõttu on ka kodune rutiin muutunud. Võib isegi tunduda, et enam ei osata koos aega veeta. Ka sellesse olukorda võiks suhtuda kui võimalusse.

Ükski kriis ei kesta lõputult, see on alguse ja lõpuga ajaperiood, mõneti nagu reis või teekond, mis sisaldab mitmeid häid võimalusi. Näiteks kasvõi võimalus vahepealset eraldiolekut lähedusega tasa teha ja peresuhteid värskendada. Eelkõige ma julgustaksingi praeguses muutunud olukorras leidma enda ja oma pere jaoks uusi võimalusi.

Kui tõesti on tunne, et enam lihtsalt ei jaksa või ei oska käesoleva olukorraga hakkama saada, siis kindlasti ära jää üksi vaid küsi nõu ja abi.

Paljud psühholoogid töötavad interneti vahendusel ka kriisiajal igapäevaselt. Koos on lihtsam igaühe jaoks leida just temale sobivaimad teeotsad edasiminekuks. Terviseprobleemide korral helista nõuande telefonil 1220.

Psühholoog Ene Tenno-Sorainen kriisist