Kahjuks pole koolikiusamine kuhugi kadunud. City Tervisekliiniku psühholoog Kertu Leesmaa selgitab, kuidas tunda ära koolikiusamine ning kuidas läheneda kiusajale ja kiusatavale?

Kiusamine on üks agressiooni vormidest ja sel on mõju nii ohvriks langenu füüsilisele, emotsionaalsele, sotsiaalsele kui ka akadeemilisele toimetulekule. Kiusatud laps kipub teiste lastega võrreldes olema ärevam, vaoshoitum ja ettevaatlikum. Tal on raske keskenduda koolitöödele, kui kunagi ei tea, mis saabuv koolipäev tuua võib. Kannatada saab nii lapse õppeedukus kui ka minapilt. Kiusatuna on raske mõista, miks nii tehakse, tähelepanu suunatakse endale ja „veidrana” teiste hulgas nähakse vaid iseend.

Kiusaja, kes tunneb vajadust nõrgematele koht kätte näidata, on sageli ise raskes situatsioonis ja võimetu oma emotsioonidega toime tulema ning valab seda võimalusel teiste peale välja. Võib-olla on teda kunagi kellegi tugevama poolt kiusatud või on segased ajad toimumas kodukeskkonnas – põhjuseid võib olla mitmeid.

Lapsevanemana on oluline tähele panna ja märgata oma lapse emotsionaalseid muutusi ning uurida nende tõsidust, samuti lapse käitumise põhjuseid. On oluline teha vahet konfliktil ja kiusamisel: konflikt on võrdsete poolte omavaheline arusaamatus, mis laste puhul võib tähendada võimalust suhtlus- ja probleemilahendusoskuste õppeks; tahtlik kiusamine aga järjepidev tugevama poole alandav käitumine nõrgema suhtes, kasutades selleks kas verbaalset või füüsilist vägivalda.

Kiusamise puhul on olulised märgid lapse käitumises tema endassesulgumine ja hinnete järsk langus, samuti äkiline protestikäitumine. Kiusatud lapsed on ebakindlad ja emotsionaalselt kergesti haavatavad. Pikaajaline kiusamise tagajärjel võivad esineda depressioonile ja/või ärevushäirele iseloomulikud sümptomid. Ohvrid kipuvad olema allaheitlikud ja madala enesehinnanguga ning tundma üksindust. Kaob ära teotahe ja suhtlemisprobleemid võivad tekkida ka kodus.

Lapsega sellistel teemadel vestluse arendamisel võib olla abiks mõni enda või mõne tuttava kooliaegse kogemuse näide, oma tunnete jagamine mingil sarnasel teemal. Turvatunde loomine läbi täiskasvanu täieliku kohalolu annab lapsele kindluse oma probleemi jagada ja alles siis on võimalik üheskoos püüelda lahenduste leidmise poole. Kuna kiusamine leiab enamasti aset koolis, on mure tekkimisel lisaks perekondlikule toele soovitatav teha tihedat koostööd kooliga, sealjuures klassijuhataja, õpetajate ja/või tugispetsialistidega. Kui kiusamine on toimunud kaua ja tagajärgedega tegelemiseks näib olevat vaja spetsialisti abi, tuleks kahtlemata pöörduda psühhoterapeudi poole.

Psühholoog annab nõu: kuidas teha vahet koolikiusamisel ja tavalisel laste vahelisel konfliktil?