Puhkusterohke periood on ukse ees. Kuidas puhkusest maksimum võtta ning mitte hiljem sama kurnatult tööle naasta, juhendab City Tervisekliiniku psühholoog Kertu Leesmaa.

Kas oled hea puhkaja või mitte, on Kertu sõnul üsna lihtne inimesel endal selgeks teha. „Eks järeldusi saab teha iga inimene ise peale puhkust. Kui ta tunneb, et kaks nädalat läksid kui mõne minutiga ning tööle naastes pole energiatase täielikult taastunud, võiks järgmisel korral teha teisiti.” Kertu ütleb, et asju, mis saavad ühe puhkuse juures valesti minna on palju. Alustades juba sellest, kui võtta puhkus välja liiga lühikeste perioodide kaupa. „Kohustus peagi tööle naasta ei lase sellisel juhul puhkajal täielikult lõõgastuda.” Samuti on neid, kel ajarattaga võidujooksmine on nii harjumuspärane, et kohustused ei kao ka puhkuse ajal – “peab ju minema sinna, tegema seda…”. Kertu sõnul on üsna tavaline, et puhkuse ajal võib inimene tunda kohustust kõiki n-ö puhkamise tegevusi teha, jättes jällegi päriselt lõõgastumiseks, tervise hoidmiseks ja enda kuulamiseks vähe võimalust. À la “peaks minema välismaale reisima”, “kui juba välismaal olla, peaks nägema seda ja seda”, “peaks käima tolle ja tolle sõbra või pereliikme juures külas”. “Vahetame nii lihtsalt ühe ratta teise vastu ning otsest puhkamist ei toimu,” selgitab ta.

Kõik algab lapsepõlvest

Põhjuseid, mis eestlane ei oska puhata, soovitab Kertu otsida lapsepõlvest. „Nagu paljugi muud, omandame ka lõõgastusoskusi sageli juba enne, kui päriselt tööle asume. Ehk siis vana hea lapsepõlv. Võiksime mõelda, missugused on olnud meie mudelid ajaveetmisest, sealhulgas ka vaba aja veetmisest. Kas vahel olesklemine, molutamine oli lubatud või ütles mingi hääl peas siiski koguaeg seda, et tuleks midagi kasulikku teha, et “päev raisku ei läheks”?“ Kertu hinnangul on tänane keskmine eestlane kindlasti juba oma harjumustelt teistsugune kui mõnikümmend aastat tagasi. „Asjad on liikunud paremuse poole.“

Lisaks lõõgastumise oskusele on puhkuse ajal oluline ka leida tasakaal iseenda ja seltskonnas viibimisega. „Ükski inimene pole 100% introvert ega ekstravert. Mõni suudab paremini puhata koos teistega, mõni vajab rohkem aega iseendaga olemiseks. Suuremal või vähemal määral vajame korraks iseendaga olekut aga me kõik, niisamuti kui suhtlust. Just aga vaimse koormuse puhul ei saa aju enne puhata, kui päriselt end infomürast eemaldada.“ Kertu soovitab panna silmad kinni ja kuulata oma keha, hingamist, selle kiirust, sügavust või minna loodusesse, suunata tähelepanu sellele, mida näeme-kuuleme looduselt, mõtiskleda, kui erinev on meie igapäevane müra looduse rahust – kas ja kuidas see meile sobib, kas argiellu naastes võiks midagi teha ehk teisiti.

Inimene pole kõikvõimas

Puhkamine on aga äärmiselt oluline oskus. Kes puhata ei raatsi või ei saa või oska, sellel võib Kertu sõnul olla raskem keskenduda ning olla loominguline, samuti on sellistel inimestel suurem võimalus teha vigu ning unustada.

„Meie autonoomne närvisüsteem jaguneb kaheks: sümpaatiline ja parasümpaatiline närvisüsteem. Sümpaatiline närvisüsteem on seotud füüsilise ja vaimse koormusega, parasümpaatiline närvisüsteem n-ö jõudeolekuga, lõõgastumisega. Esimese puhul on kogu meie keha valvel, valmis tegutsema, mida näitavad kõrgem vererõhk, südamelöökide sagedus, kiire reaktsiooniaeg ja hingamine. Teisel juhul on vererõhk stabiilne või madal, hingamine rahulik, korrapäraselt saab toimuda keha ainevahetus – organism taastub pingutusest ning laeb oma ressursid järgmiseks väljakutseks täis. Selleks, et meie tervises nii oluline autonoomne närvisüsteem hoiaks tasakaalu, on vaja mõlemat: nii tegutsemist kui sellest puhkamist, taastumist. Füüsilise pingutuse korral tundub see inimestele vahel loomulikum, vaimse pingutuse puhul kipume sageli ekslikult arvama, et oleme kõikvõimsad,” kirjeldab Kertu.

Kuigi kipume enamjaolt puhkuse lainel olema just suvel, on puhkehetki vaja aga pidevalt, võiks lausa öelda, et igapäevaselt. „Varasemalt kirjeldatud tasakaalu hoidmine käib igapäevaselt, hoolimata aastaajast. Ka talvel tuleks võtta igapäevaselt hetki, kus korraks lihtsalt olla ja vastavalt töö iseloomule – aidata kas ajul või kehal (või mõlemal) end hetkeks välja lülitada. Puhkamiseks ei ole vaja tingimata alati puhkust, kui igapäevaselt suudame leida hetki enda lõõgastamiseks –  piisab mõnest minutist tunnis, mõnest tunnist päevas, mõnest päevast nädalas. Tasakaal püsib liikudes tegutsemisest puhkamisele ja vastupidi.“

Inimene pole kõikvõimas! Psühholoog Kertu Leesmaa annab nõu, kuidas hästi ja efektiivselt puhata