Millised on koolilapse peamised mured ja hirmud ning kuidas lapsevanemad saavad teda sel teekonnal toetada? Kuidas luua lapsega sidet, et ta ei kardaks end avada? Selgitusi jagab City Tervisekliiniku psühholoog Kertu Leesmaa.

Kooliikka jõudes seisab laps mitmete arenguliste eesmärkide ees. Ühelt poolt algab kiire teadusliku mõtlemise areng: haridust omandades õpitakse uusi sõnu ja luuakse nendevahelisi seoseid, mis aitavad ümbritsevat elu üha enam ratsionaalselt mõtestada. Enam pole lapse jaoks ainus teadmiste allikas puhas kogemus, vaid uusi teadmisi on võimalik omandada ka teiste lugusid kuulates, järeldusi tehes. Aju muutub suuteliseks mõistma mitte ainult seda, mida tajub käesolevas hetkes, vaid ka seda, mis leiab aset väljaspool tajukogemust. Mõttelisele ajajoonele tekib samm-sammult tulevikku vaatav perspektiiv, mis võimaldab planeerida edasisi samme mineviku kogemuste baasil.

Paralleelselt kognitiivse arenguga on haridustee alustamine lapse jaoks tohutu hüpe sotsiaalses pildis: laps hakkab suhestuma erinevate sotsiaalsete süsteemidega väljaspool oma perekonda. Õpib ära uusi rolle, kaasnevaid piiranguid ja võimalusi. Nüüd ei vastuta ainult vanemad tema heaolu eest, vaid tasapisi saab ta üha enam selle jaoks ka ise midagi teha. Murdeikka jõudes on põhiküsimuseks identiteet – kes ma olen ja kuhu sobitun, mis on mulle omane; kuidas teised mind näevad; missugused on minu tugevused ja nõrkused. Nii tekib murdeea lõppedes vaimne küpsus, mis võimaldab alustada iseseisvat elu.

Õppimine ja suhted

Eelkirjeldatu oli vajalik selleks, et mõista koolilaste peamisi probleeme. Mured on ju eelkõige seotud sellega, kui miski häirib eesmärkide saavutamist. Seega on need seotud nii õppimise ja uute teadmiste hankimisega kui ka tõrgetega inimsuhete maastikul. Meil on inimestena palju ühist, kuid kõik me ei ole siia ilma sündinud sarnase portfelliga. Õppimise puhul võib mõni laps vajada ülesannete täitmiseks rohkem tuge ja aega, sealjuures kui teine laps täidab tublisti kõik koolikohustused, kuid vajab mõnd julgustavat sõna esimeste sõprussuhete loomisel ja enda enesekindlana tundmisel.

Eakohaste väljakutsete täitmist takistavad suuresti lisanduvad raskused. Tavapärasest rohkem tuge ja märkamist vajab laps siis, kui lisaks normipärastele eesmärkidele tuleb toime tulla näiteks koolikiusamisega või kohaneda muutustega peresüsteemis. Eriti keerulises olukorras on need lapsed, kel juhtub ühte ajaperioodi sattuma stressoreid kõikjal: kui kaos valitseb nii koolis kui ka kodus. Arenev aju on nagu svamm, mis imeb sisse kõik, mis ümbritsevast keskkonnast võtta on. Kasvueas lapsel on väga raske seada piire, mis ütleksid talle, et vanematevahelistes pingetes ei vastuta tema ning et tema peaks keskenduma kooliülesannete täitmisele. Samuti ei oska ta veel nii selgelt eristada teiste arvamust iseenda omast – kui koolikaaslased suhtuvad temasse mingil moel halvustavalt (nt süstemaatilise koolikiusamise korral) ja ta jääb oma mõtetega üksi, ei suuda ta näha end paremas valguses kui see, mis keskkond talle ütleb.

Millal saab murest probleem ehk kuidas ohumärke märgata?

Eakohastest argielu muredest võib saada probleemne käitumine siis, kui on märgata märkimisväärset muutust lapse meeleolus, õpitulemustes või suhetes. Näiteks kui varem viieline laps jätkab uuel kooliaastal kolmelise staatuses või kui tiheda suhtlusvõrgustikuga teismeline eelistab üha enam üksiolekut ning hoidub ka tegemistest perekonnaringis. Piiride katsetamine ja kiire meeleolude vaheldumine on kiires kasvueas loomulik, kuid püsiva protestivaimu korral võiks leida viisi noorega lähedasema kontakti ja põhjuste otsimiseks. Arenev laps seisab korraga silmitsi paljude väljakutsetega ning negatiivsete mõtetega üksi jäämine võib viia destruktiivsete mõtlemis- ja käitumismustriteni.

Teismeeas tasub tähelepanu pöörata sellele, kui laps viibib lisaks kooliajale enamiku aja kodust eemal ja satub pahandustesse kas koolis või väljaspool. Eriti kiiret sekkumist vajab olukord, mil on märke ennastkahjustavast käitumisest: vägivaldsus iseenda või teiste suhtes (sh lõikumine, löömine), alkoholi või muude mõnuainete tarvitamine, mitteeakohane ja/või ülemäärane seksuaalne käitumine.

Igaüks on oma lapse jaoks lapsevanem esimest korda elus. Kui vanemana on tunda iseendas ärevust olukorraga tegelemise ees, tasub nõu küsimiseks alati ka ise psühholoogi juurde pöörduda. Peresüsteem on üks väärtuslikumaid ressursse, kust laps muutustega kohanemiseks ja uute teadmiste omandamiseks jõudu ammutab.

Lugu ilmus Pere ja Kodu augustinumbri vahel lisaväljaandes „Kooli“.