Päikesel on vaieldamatult oma positiivsed mõjud. Päikese UV- kiired võimaldavad meie nahal toota D-vitamiini, mis on oluline luude tugevana hoidmiseks. Samuti aitab  UV-kiirgus suruda alla naha põletikulisi reaktsioone, sellest ka põhjus, miks paljulevinud nahahaigused nagu psoriaas, atoopiline dermatiit või isegi akne sageli suvel paranevad. Lisaks on nahale langeval päikesevalgusel roll meie meeleolu parandamises, leevendades talvist sesoondepressiooni. Ka kipuvad inimesed just suvel hea ilmaga nautima erinevaid aktiivsemaid tegevusi nagu matkamine, jalgrattasõit või õuetööd – erinevad füüsilised tegevused, mis parandavad meie üldtervist ning võimekust.

Kahjuks on UV- kiirgusel aga ka väga väljendunud negatiivsed mõjud. UV- kiirgus ongi just seda – kiirgus, mis kahjustab meie naharakkude DNAd ning kutsub esile nii esteetiliselt häirivat fotovananemist kui ka (palju tõsisemat) nahavähki. UV- kiirguse kahjustus meie rakkude DNA-le on ajas kuhjuv, samas kui meie rakkude võime end parandada vananedes järjest langeb. Tulemuseks on erinevat sorti nahavähk. Nahavähi sagedust ei tohiks alahinnata – Eesti naiste seas on nahavähk kõigist pahaloomulistest kasvajatest esimesel kohal, Eesti meeste seas kolmandal kohal (https://cancer.ee/statistika-2/).

Eriti oluline on päikese käes ära põlemise eest kaitsta väikelapsi ning heleda nahaga inimesi. Praeguste teadmiste alusel on nahavähi osas eriti ohtlikud just varases eluetapis saadud päikesepõletused. Enim on päikese kahjulikule mõjule vastuvõtlikud heledate juuste ning heledate silmadega inimesed. Nahk, mis kunagi ei päevitu või päevitub esmase tugeva punetusega, vajab kindlasti regulaarset adekvaatset päikesekaitset.

Kui jätame õheneva osoonikihi hetkel teemast välja, siis päike ise kindlasti ajas kahjulikumas muutunud ei ole. Pigem on suurenenud meie teadlikkus päikese mõjust meie nahale. Lisaks on palju rõhku pandud erinevatele teavituskampaaniatele ning muidugi on tänu sotsiaalmeediale info ka palju paremini kättesaadav.

Viimase saja aasta jooksul on oluliselt muutunud meie harjumused ning ka kultuurilised normid ja iluideaalid – varem oli ilus väga hele nahk ning sünnis oli end kurguni kinni katta, ka ujumisriided olid pikkade käistega. Tänapäeval eelistatakse aga päevitunud nahka (nn „tervislik sära“, millele päevitusest rääkides viidatakse) ning lühikesi, vähekatvaid riideid. Selle tõttu suureneb meie eksponeeritus päikesele ning seeläbi ka päikese kahjulikud efektid avalduvad üha varem järjest rohkematel inimestel.

Osade inimeste seas on levinud ka arvamus, et vähemalt talvel tuleks käia solaariumis, et nahk oleks kevadel päikese eest kaitstud või et suve alguses tuleks koheselt saada päikesepõletus, et „vana nahk“ kooruks maha ning uus tuleks asemele. See on naha tervise mõistes väga ohtlik tegevus. Kui nahk läheb päikese tõttu punaseks ning hakkab maha kooruma, tähendab see, et UV- kiirgus kahjustas naharakke nii palju, et kahjustust pole võimalik enam parandada ning rakud surevad ära. Päevitus on meie naha kaitsereaktsioon UV-kiirguse kahjuliku mõju eest – rakud ümbritsevad oma tuuma (raku aju) pigmendigloobulitega, et UV- kiirgus neelduks nendes, mitte tuumas ja DNAs endas. Pigmendigloobulite tootmine on aga aktiveeritud UV- kiirguse poolt. See tähendab, et päevituse süvenedes saab nahk iga kord kahjustada. Seega, kuigi juba olemasolev päevitus võib nahka kaitsta ära põlemise eest, ei ole ohutut päevitust otseselt olemas.

Füüsilisele ning vaimsele tervisele on värskes õhus perega veedetud aeg aga alati väga oluline. Päikese eest adekvaatset kaitset kasutades on seda võimalik teha mugavalt ning ohutult. Samuti tuleb aru saada, et päike mõjub nahale ka siis, kui teeme aias tööd, istume välikohvikus või kõnnime tänaval – mitte ainult päevitades või rannas. Adekvaatne kaitse on näidustatud kõikjal.

Rand võiks olla koht, kus ujutakse, mängitakse sõprade või lastega ning nauditakse värsket õhku. Päevitamine aktiivse tegevusena võiksime oma tänapäevaste teadmiste juures oma päevakavast välja arvata. Pruuni naha eelistamisel on kättesaadavad isepäevitavad kreemid – ohutu alternatiiv, mis annab pruuni naha, kuid ei kahjusta meie naharakkude DNAd.

Oluline on oma nahka kaitsta päikesekaitsekreemiga ning alahinnata ei tohiks ka mehaanilise kaitse olulisust. Randa võiks võtta kaasa päikesevarju. Nahale tuleks kanda piisavas koguses päikesekaitse kreemi, mida tuleks ka iga 2-3 tunni tagant uuendada, samuti alati pärast ujumas käimis (seejuures ka veekindlaid päikesekaitse kreeme). Kipume sageli päikesekaitse vahendeid liiga vähesel määral kasutama. Täiskasvanu naha ühekordseks katmiseks kulub ligikaudu ühe pitsiklaasi jagu kreemi. Väikelapsed võiks riietada katvamate, UV-kaitset pakkuvate ujumisriietega, kindlasti võiks kasutada kõrvu ning kukalt katvat mütsi või kübarat. Kui mütsi mitte kanda, on oluline meeles pidada, et päikesekaitset tuleks panna ka kuklale, kõrvalestadele kui ka juustes seitlile.

Päikesekaitsevahendit valides soovitan leida endale selline, mis endale meeldib, seda nii lõhna kui tekstuuri osas. Päikesekaitse ei ole enam ammu see lapsepõlvest meeles olev paks rasvane valge mass, mis naha kleepuvaks tegi – apteegis on lai valik salve, kreeme, vedelikke, spreisid ning aerosoole, mis korrektselt kasutamisel annavad kõik adekvaatse kaitse UV-kiirte kahjuliku mõju eest.

UV- kaitse osas on oluline valida toode, millel oleks peal kirjas kaitse nii UVA kui UVB vastu ning mis oleks vähemalt 30, veel parem kui 50+ SPFiga. Number ei näita siinjuures mitte minuteid, kui kaua võib koos kreemiga päikese käes olla, vaid seda, kui mitu korda kiiremini põleks päikese käes ära ilma kreemita. See tähendab: kui UV- kiirgus on nii tugev, et nahk põleb ära juba ühe minutiga, siis SPF 30+ kreemi korralikult kasutades hakkab nahk põlema alles 30 minuti pärast. Kui nahk põleks ära kahe minuti pärast, siis SPF 30+ kasutades hakkaks nahk põlema tehniliselt alles 60 minuti pärast. Seetõttu sõltub päikesekaitse kreemi efektiivsus ka naha loomulikust kaitsest. Oluline on ka meeles pidada, et paratamatult katsume oma nahka, suvel ka higistame või käime ujumas – kreem kulub maha ning seda on vaatamata SPF numbrile vajalik uuendada iga paari tunni järel.

Ohutut päikesekiirguse doosi on raske üheselt sätestada. See oleneb UV- kiirguse intensiivsusest ning ka sellest, kui tundlik on inimese nahk päikesele. Adekvaatse päikesekaitsega võib päikese käes olla ka terve päeva. Soovituslik on siiski suvel keskpäevase päikese käes olles proovida varjus püsida.

Kuigi päikesekaitsekreem võib takistada D-vitamiini sünteesi, on uuring uuringu järel leitud, et päikesekaitse kreemi regulaarne, korralik kasutamine kaalub üles igasuguse mõeldava või mõeldamatu kahjuliku mõju. Meie laiuskraadil saame D-vitamiini suures enamuses toidust, toidulisandina peavad seda juurde võtma sageli ka inimesed, kes söövad mitmekülgselt ja on ilma päikesekaitseta palju õues. Samas on päikese kahjulikud mõjud väga üheselt ning selgelt ära tõestatud ning nahavähi levik ei ole mingi haruldus, vaid mõjutab mingis eluetapis otseselt ligi veerandit Eesti inimestest.

Päikesekaitse võib tunduda kohustusena, kuid reaalsuses võtab kreemi pealekandmine meie elust alla minuti – tühine hetk, kui mõelda, et hoiame sellega ära nii nahavähi kui naha liigvarajase vananemise.